Pärast aastaid täiskasvanute maailmas elamist olen jõudnud arusaamisele: kombed eksisteerivad selleks, et juhatada sind heale käitumisele isegi siis, kui sul on halb tuju.
Kui oled õnnelik, kui tunned end heldena, kui oled rahul kingituse, teeninduse või tulemusega, on lihtne olla kena. On lihtne jätta hea jootraha, kui sul on olnud hea päev. On lihtne tänada teenindajat või klienditeenindajat, kui said, mida tahtsid. On lihtne naeratada ja jutustada võõrastega teel olles, kui tuju on hea.
On raske jootraha anda, kui toit ei maitsenud. On raske teenindajat tänada, kui sulle just öeldi, et kontol on probleem ja nad ei suutnud seda lahendada. On raske midagi ilusat öelda, kui tädi kinkis sulle koleda kampsuni, mida sa ei vaja ega taha. On raske olla kena, kui sul on olnud sitt päev. See on RASKE.
Selleks ongi kombed. Skriptid ja fraasid, mida õpid peast ütlema, kui sul ei tule endal ühtegi viisakat või head sõna pähe. Jah, need on päheõpitud. Jah, tunded nende taga võivad olla tühjad. Aga need fraasid töötavad igas olukorras ning see tühjus toimib puhvrisena sinu isikliku õnnetuse ja ülejäänud ühiskonna vahel.
Sest enamasti ei ole see kelneri süü, et toit ei vastanud ootustele. See ei ole klienditeenindaja süü, et su konto on miinuses. See ei ole barista või metroosõitja süü, et sind täna vallandati või su lemmiktädi suri. Aga isegi kui sa ei suuda välja võluda naeratust ega rõõmsat sõna, saad sa ikkagi olla viisakas — sest kombed teenivad sind nii päikesepaistes kui vihmas.
