Eesti on Euroopas kaua silma paistnud oma tõhusa, ühetaolise maksusüsteemiga, mida on kiidetud lihtsuse, prognoositavuse ja läbipaistvuse pärast. See maine pole olnud pelgalt rahvusvaheliseks imidžiks, see on aidanud ehitada usaldust kodanike ja riigi vahel. Ent nüüd pannakse see usaldus proovile. Rida maksutõuse, tulumaksule, kütusele, alkoholile ja käibemaksule, on hakanud rahva meeleolu nihutama uhkest leplikkusest vaikse rahulolematuseni. Probleem? Liiga suur osa sellest rahulolematusest hoitakse veel endas.
Valdav avalik hoiak tundub olevat: „Kui peame rohkem maksma, siis ju maksame.“ Kuid selline alistumine on ohtlik. Demokraatia ei tähenda ainult valimistel hääletamist kord nelja aasta tagant, see tähendab ka kaasamõtlemist, informeeritust ja valjuhäälset osalemist siis, kui valitsus teeb otsuseid, mis mõjutavad kõigi rahakotti ja heaolu.
„Kehi õlgu ja maksa“ mentaliteedi tegelik hind
Maksutõusud muudavad tavaliste eestlaste elu juba praegu keerulisemaks. Väikeettevõtted tunnevad survet, eriti need, kes tegutsevad väikese kasumimarginaaliga maapiirkondades. Keskklassi pered, riigi tugisammas, näevad, kuidas järjest suurem osa palgast kaob maksudesse, samal ajal kui kulud (energia, toidu, transpordi osas) aina kasvavad. Ajal, mil globaalne inflatsioon niigi hammustab, ei tundu need tõusud vastutustundliku kohandusena, vaid pigem koormuse kasvatamisena.
Ent asi pole vaid majanduslikus ebamugavuses. Kõige murettekitavam on viis, kuidas maksutõuse läbi surutakse, vaikselt, kiiresti ja ilma piisava avaliku aruteluta. Otsused viiakse ellu justkui kiirkorras, kuid põhjendusi napib. Kus on avatud debatt? Kus on tõendid selle kohta, et need otsused on õiglased, tõhusad või parimad võimalikud lahendused?
Passiivsuse hind
Passiivne rahvas on roheline tuli vastutuseta valitsemiseks. Kui poliitikud näevad, et kodanikud aktsepteerivad ebapopulaarseid muudatusi ilma vastupanuta, kaob neil motivatsioon kuulata, selgitada või kompromisse otsida. Vaikus saab sisuliselt osaduseks.
See ei ole üleskutse kaoseks, see on üleskutse vestluseks. Küsimusteks. Korralikuks, lugupidavaks vastuseisuks. Kui inimesed praegu ei esita küsimusi, loob see ohtliku pretsedendi, et ükskõik kui suur rahaline koorem võib rahvale kaela sadada ilma tagajärgedeta. Ja kui see juhtub, siis mis järgmiseks? Veel kõrgemad maksud? Avalike teenuste kärped „eelarve efektiivsuse“ sildi all? Poliitikad, mis teenivad väheseid, aga mille eest maksab enamus?
Mida on vaja teha
Eestlased peavad nõudma enamat kui pelgalt numbreid, nad peavad nõudma läbipaistvust. Milleks täpselt täiendavat maksutulu kasutatakse? Kas on alternatiivseid viise eelarvepuudujäägi vähendamiseks või avalike teenuste rahastamiseks? Kas keegi on üldse analüüsinud, milline on pikaajaline mõju väikeettevõtetele või maapiirkondadele?
Kodanikel on vahendid olemas, rahvakoosolekud, sotsiaalmeedia, kirjad riigikogu liikmetele, avalikud arutelud, rahumeelsed protestid, meedia. Neid kanaleid tuleb kasutada, sest avalik surve toimib, eriti väikeses ja digitaalselt ühendatud ühiskonnas nagu Eesti.
See ei ole maksuvastasus
Olgu selge, see ei ole üleskutse maksuvastasele hoiakule ega vastutuse vältimisele. Hästi toimiv ühiskond vajab maksutulu. Teed, koolid, tervishoid, riigikaitse, kõik need vajavad rahastamist. Kuid kui palju meilt maksudena võetakse, kes selle koorma kannab ja kuidas raha kasutatakse, need küsimused peavad olema osa ühiskondlikust dialoogist, mitte ühesuunaline teadaanne valitsuselt.
Õiglus, läbipaistvus ja vastutus ei ole demokraatias luksused, need on selle alussambad.
Seega ei, me ei peaks seda lihtsalt aktsepteerima. Õlakehitus tuleb asendada seisukohaga. Avatud, aktiivse, kodanikuteadlikkust kandva seisukohaga, mis tuletab juhtidele meelde, et eestlased ei ole pelgalt maksumaksjad, nad on kodanikud. Ja kodanikud väärivad häält.
