Kasvasin üles parempoolses peres, käisin pühapäevakoolis ja õppisin uskliku kallakuga põhikoolis. Need uskumused kujundasid mu maailmapilti juba varakult. Aga nagu paljud minu põlvkonnas, hakkasin mässama. Tõukasin end teadlikult eemale väärtustest, mille keskel üles kasvasin – mitte ainult seetõttu, et ma nendega ei nõustunud, vaid ka puhtast vastuhakust. Tahtsin midagi tõestada.
Põhikooliks olin täielikult vastaspoolele üle läinud. Võtsin progressiivsed vaated omaks nende kõige äärmuslikumal kujul, uskudes, et on minu kohustus vaielda igaühega, kes mõtleb teisiti. Tagantjärele vaadates saan aru, et ma ei võidelnud ainult oma veendumuste eest – ma võitlesin lihtsalt võitlemise pärast. Protestisin asjade vastu ja otsisin konflikte ka seal, kus tegelikult polnud mingit põhjust. See oli tobe.
Olen nüüd astunud sammu tagasi ja hakanud poliitikasse kriitilisemalt suhtuma, mitte lihtsalt kaasa minema kõige valjema narratiiviga. Pean end pigem mõõdukaks ega tunne, et peaksin kuuluma kindlasse leeri. Internetis tundub kõik must-valge, nagu oleks maailm ainult „meie vs nemad“, aga tegelikult on enamik asju hallil alal. Inimesed käituvad nii, nagu peaksid korra poole valima ja sellest igavesti kinni hoidma – justkui oma arvamuse muutmine oleks nõrkuse, mitte kasvu märk. Aga kui sa ei ole kunagi valmis oma uskumusi kahtluse alla seadma, siis kuidas saad olla kindel, et need on päriselt sinu omad, mitte lihtsalt midagi, mille keskkonnast kaasa võtsid?
On lihtne süüdistada kõiges väliseid tegureid, aga mingil hetkel pead ka ise vastutuse võtma. See ei tähenda, et peaksime süsteemseid probleeme eirama või kehvasid olusid ignoreerima, aga keegi teine ei tule sind päästma – sa pead ise oma elu eest vastutama. Liiga palju energiat läheb selle peale, kes on rohkem kannatanud, kellel on halvem, aga lõputu keskendumine ohvrirollile ei vii kuhugi. Elu on ebaõiglane. Võid lasta sellel ennast määratleda või lihtsalt edasi liikuda.
Samal ajal olen õppinud mitte inimesi liiga kiiresti hukka mõistma. Inimesed on keerulised ja vastuolulised. Keegi ei ole sada protsenti õige ega sada protsenti eksiteel. Igal inimesel on põhjus, miks ta midagi usub, isegi kui mina sellega ei nõustu. Olen olnud lähedane nii konservatiivsete kui progressiivsete inimestega ning mõistnud, et suur osa tülidest ei keerlegi poliitika või loogika ümber – see on identiteedi küsimus. Inimesed ei taha tunnistada, et nad võivad eksida, sest nende veendumused on nii sügavalt seotud nende enesetunnetusega. Kui ründad kellegi ideid, tundub talle, et ründad teda isiklikult. Kui hakkad kõiki, kes sinuga ei nõustu, vaenlastena nägema, on lihtne neid dehumaniseerida, pidada neid lihtsalt pahadeks ja eksinuteks, selle asemel et püüda mõista, kust nad tegelikult tulevad.
Varem arvasin, et pean igaühega vaidlema, kes maailma teistmoodi näeb, aga enam ei näe ma sellel mõtet. Mind ei huvita lõputud debatid, mis kuhugi ei vii. Enamik inimesi ei muuda oma meelt juhusliku internetitüli pärast (ja see postitus ei muuda samuti kellegi arvamust). Inimesed muutuvad siis, kui elu neid selleks sunnib – kui nad kogevad midagi omal nahal ja mõistavad ise, et maailm ei ole nii lihtne, kui nad kunagi arvasid. Nii juhtus see ka minuga. Ja võib-olla muutun ma aastate jooksul veelgi.
