AI laialdane kasutuselevõtt hariduses on sümptom sügavamatest struktuursetest probleemidest, probleemidest, mis tulenevad sellest, kuidas kapitalism on muutnud õppimise kaubaks, kuidas akadeemiline süsteem on institutsionaliseerinud väravavalve ja kuidas mõlemad on loonud keskkonna, kus järelevalve, mõõdikud ja soorituse optimeerimine tunduvad paratamatud. Surve „toota“ teadmisi tõhusalt ja „esitada“ meisterlikkust mõõdetavatel viisidel on sisendanud õpetamisse ja õppimisse teatava meeleheite. Sellises kontekstis ei ole ime, et tööriistad nagu tehisintellekt, mis lubavad optimeerida või vältida traditsioonilisi töömahukaid protsesse (nagu kirjutamine, organiseerimine, mõtlemine jne), tunduvad nii ahvatlevad.
Aga asi on selles: osa arutelust, mis liigub otse mõtteni „AI suudab selle ülesande ära teha“ ja sealt edasi „see ülesanne on sisuliselt mõttetu“, tundub… poolik. Ühest küljest on haridussüsteemi kriitika õigustatud, jah, see toetab sageli kapitalistlikke tootlikkuse väärtusi, premeerib konformismi ja alahindab kriitilist või loovat mõtlemist, kuid teisest küljest ei tohiks me loobuda kogu õppeülesannete pedagoogilisest väärtusest lihtsalt seetõttu, et masin suudab tulemust imiteerida.
Sest kui me selle loogika lõpuni viime, jõuame taas standardiseeritud testimise juurde: reglementeeritud, dehumaniseerivate ja tugeva järelevalvega hindamismeetoditeni, mis on vaenulikud neuroerinevatele inimestele, neile, kellel on õpiraskused, keeleliselt vähemustele ja kõigile, kelle tugevused ei avaldu intensiivse ajasurve ja institutsionaalse kontrolli tingimustes. On irooniline, et mõned inimesed, kas teadlikult või mitte, pakuvad „lahendusena“ just nende kõige võõrandavamate, tööstusajastu hindamisviiside juurde naasmist, sest need on väidetavalt „AI-kindlad“.
Jah, AI toob välja traditsiooniliste ülesannete nõrkused, kuid see ei tohiks panna meid loobuma mõtlikest, loovatest või järk-järguliselt üles ehitatud hindamisviisidest. Pigem peaks see ajendama meid ümber mõtlema, mida õppimine ja õpitu näitamine võiksid tähendada väljaspool kapitalistlikke eesmärke. Küsimus ei peaks olema „Kuidas muuta ülesanded petmise suhtes immuunseks?“, vaid „Millised õpikogemused on tõeliselt väärtuslikud ja kuidas neid struktureerida nii, et need soodustaksid kaasatust, kriitilist mõtlemist ja kollektiivset arengut?“
Võib-olla ei ole lahendus selles, et sunnime õpilasi kirjutama reaalajas surve all nagu LSAT-i eksamil. Võib-olla peaksime hoopis vähendama hinnete keskset rolli, andma ruumi koostööprojektidele, lõimima AI tööriistana, mitte otseteedena, ja keskenduma küsimusele, miks õpilased üldse õpivad.
On olemas hariduse versioon, mis ei ole etendus ega tootlikkusvõistlus. Aga selle saavutamiseks on vaja enamat kui lihtsalt paremaid ülesandeid, vaja on kogu süsteemi ümbermõtestamist. Kuni see juhtub, jääb AI vaid sümptomiks, mitte haiguseks.
