Digitaalpoliitika ja esteetilise sõjapidamise ajastul on kiusatus oma ideoloogilisi vastaseid kiiresti solvata või meemidega pilgata suur. Vasakpoolsetes või antifašistlikes internetiringkondades on tavaks nimetada fašiste või paremäärmuslasi “kaelahabemeteks”, släng, mis kutsub esile pildi sotsiaalselt kohmakast, halvasti hoolitsetud mehest, tihti valgest keskklassist, kes eksisteerib ühiskondliku aktsepteeritavuse äärealadel. Esmapilgul võib see solvang tunduda kahjutu või isegi rahuldust pakkuv viis ohtlike ideoloogiate naeruvääristamiseks, kuid sellel peitub sügavam probleem: see taastoodab loogikat, millest fašism ise toitub, bioloogiline reduktsionism, esteetiline kontroll ja inimesestamine. Lühidalt: fašiste “kaelahabemeteks” nimetades kasutame just neid võtteid, millele fašism toetub. See on karm, aga vajalik meeldetuletus: me ei saa võidelda fašismi vastu, kasutades fašismi tööriistu.
Bioloogiline reduktsionism: fašismi alustala
Fašism on sügavalt seotud kehaga. Olgu selleks eugeenika, rassiline puhtus, soolised normid või vaen puuetega inimeste vastu, fašistlikud ideoloogiad taandavad inimesed nende bioloogilistele ja füüsilistele omadustele, kuulutades teatud kehad ülemaks ja teised alaväärseks. Just see bioloogiline essentsialism õigustab vägivalla, tõrjutuse ja sotsiaalse kihistumise praktikaid fašistlikes süsteemides. Kui me solvame fašiste mitte nende ideoloogiate, vaid välimuse, kaalu, hoolitsematuse, sotsiaalse kohmakuse või “ebasoovitava” füüsise pärast, osaleme samuti bioloogilise determinismi keeles. Me vihjame (ehkki tahtmatult), et nende poliitilised vaated on keha pikendus, et halb soeng või kehv hügieen viitavad kuidagi moraalsele allakäigule või poliitilisele ohule.
See pole mitte ainult intellektuaalselt laisk, vaid ka sügavalt kahjulik. Fašismi tuleb vastustada mitte selle pooldajate välimuse, vaid uskumuste ja tegude pärast. Kui me vihjame, et probleem on nende välimuses, mitte autoritaarsuses, etnonatsionalismis või vägivallas, siis võitleme me vale lahingut.
“Kaelahabeme” kui solvangu möödapanek
Mõiste “kaelahabe” ei tee kahju ainult seetõttu, et see eksib sihtmärgiga, see toob kaasa terve hulga kahjulikke eeldusi ja tagajärgi. Esiteks tugevdab see sageli klassismi, pilgates inimesi, kel ei pruugi olla juurdepääsu sotsiaalsele kapitalile, ajale või ressurssidele, mis võimaldavad esteetiliste normidega kaasas käia. See tugevdab võimetusvaenulikkust, suunates kriitikat nendele, kelle neuroerinevus või vaimse tervise raskused mõjutavad nende sotsiaalset käitumist või eneseesitlust. Ja see tugevdab toksilist mehelikkust, vihjates, et teatud mehelikkuse väljendused, lohakad, kohmakad või mitte-domineerivad, on oma olemuselt häbiväärsed.
See solvang ei löö ainult fašistide pihta, see riivab ka paljusid teisi, kes ei ole fašistid ega väärigi pilkamist. See ründab kehasid, mitte uskumusi ja see reedab väärtusi, mida antifašistlikud liikumised peaksid kaitsma.
Esteetiline lõks: fašismi vastu fašistlike vahenditega?
Siin peitub sügavam iroonia. Fašistid on ajalooliselt kasutanud esteetikat oma maailmavaate kujundamiseks ja kehtestamiseks. Natsistlikest paraadidest tänapäevaste paremäärmuslike YouTube’i mõjuisikuteni, kes kinnisideeliselt keskenduvad füüsilisele välimusele, jõule ja “traditsioonilistele” soorollidele, fašism relvastab esteetika, et säilitada oma mõju ja kontroll. Kui me alandame oma vastaseid nende välimuse tõttu, siis peegeldame sama kinnisideed välimusest sisulise kriitika asemel.
Tõeline antifašism nõuab moraalset ja ideoloogilist selgust. See tähendab dehumaniseerimise täielikku tagasilükkamist, isegi kui see on suunatud nende vastu, keda vihkame. Hetk, mil hakkame inimesi lahterdama nende välimuse järgi või kohtlema välimust poliitilise identiteedi vihjena, oleme juba astunud fašistliku loogika radadele. Me peame endalt küsima: kas me seisame fašismi vastu sellepärast, et soovime väärikust, autonoomiat ja õiglust kõigile, või soovime lihtsalt häbistada neid, kes on meie silmis sotsiaalselt eemaletõukavad?
Põhimõttekindlama antifašismi suunas
Põhimõttekindel antifašism peab keskenduma käitumisele, ideoloogiale ja võimule, mitte kehadele. See peab olema tundlik selle suhtes, kuidas pilkamine ja inimlikkuse eitamine, isegi kergel kujul, võivad hägustada meie poliitilist moraalitunnet. See ei tähenda, et fašiste tuleks kohelda lugupidamise või pehmusega, nende ideed on ohtlikud ja väärivad tugevat vastuseisu. Kuid meie vastupanu peab tuginema eetikale, mitte esteetikale; õiglusele, mitte pilkele.
Kui soovime luua tõeliselt vabastavat poliitilist kultuuri, peame lahti ütlema harjumustest, mida fašism on muutnud liiga mugavaks: kiirest solvangust, bioloogilisest lühiteest, visuaalsest hinnangust. Selle asemel peame võitlema fašismi vastu tööriistadega, mida see ei saa üle võtta: solidaarsus, kriitiline mõtlemine ja keeldumine inimesi välimuse põhjal taandada.
