Paljude parempoolsete poliitiliste liikumiste, eriti nende, mis tuginevad natsionalismile või traditsionalismile, keskmes on tugev nostalgiatunne, hoolikalt kureeritud, sageli mütologiseeritud kujutis minevikust. Seda „kuldset ajastut“ esitletakse kui aega, mil kõik oli justkui parem: ühiskond oli korrastatum, väärtused selgemad ja rahvusidentiteet puhas ning vaidlustamata. Selle illusiooni toimimiseks tuleb aga ajaloolist tõde redigeerida, puhastada või täielikult kustutada, et kõrvaldada kõik, mis võiks seda fantaasiat keerulisemaks muuta või sellega vastuollu minna.
Siit tulebki vähemusgruppide ajaloo kustutamine. Tõeline ajalugu on segane. See sisaldab kolonialismi, orjandust, immigratsiooni, vastupanuliikumisi ja lugematuid panuseid marginaliseeritud rühmadelt. Need reaalsused õõnestavad seda “puhast”, ühtset ja kangelaslikku ajalookäsitust, mida parempoolsed sageli propageerivad. Seetõttu tuleb nostalgiat konstrueerides vähemuste ajalugu tõrjuda äärealadele või sootuks kustutada.
See valikuline mälu teenib poliitilist eesmärki: esitades idealiseeritud minevikku, saavad parempoolsed liikumised näidata end kui suuruse taastajad. Nad kujutavad progressi, eriti rassiküsimustes, soolises võrdõiguslikkuses ja kaasatuses, kõrvalekaldena kunagisest „õigest“ korrast, õigustades seeläbi oma tagurlikke poliitikaid kui „taastamist“, mitte rõhumist.
Ja nagu sa märkad, kui see muster kord silma hakkab, muutub see hämmastavalt ilmseks. Etniliste uuringute tsenseerimine, raamatukeelud, rünnakud „woke“ õppekavade vastu või süsteemse ebaõigluse pisendamine pole lihtsalt üksikud kultuurivõitlused, need on osa laiemast strateegiast kontrollida mineviku narratiivi, et muuta üks kindel poliitiline tulevik vastuvõetavamaks.
Lühidalt: vähemuste ajaloo kustutamine ei tähenda ainult unustamist, see tähendab kasutatava mineviku loomist, et õigustada praegust võimu.
