Eestis, nagu paljudes teisteski maailma paikades, elasid laiemad perekonnad ajalooliselt koos või lähestikku. See põlvkondadevaheline majapidamisstruktuur ei olnud pelgalt mugavuse küsimus, vaid sügavalt juurdunud kultuurinorm, mille kujundasid põllumajanduslik eluviis, kogukonnatunded ja praktiline majanduslik vajadus. Taludes ja väikestes linnades oli tavaline, et vanavanemad, vanemad ja lapsed jagasid elamist või elasid üksteisest jalutuskäigu kaugusel. Perekondlikud võrgustikud olid olulised lastehoiu, vanurite hoolduse ning töö, toidu ja ressursside jagamise seisukohalt. Kodu ei olnud vaid isiklik elupaik, vaid põlvkondadeülese koostöö ja vastastikuse toetuse keskus.
Viimastel aastakümnetel, eriti pärast Eesti iseseisvumist 1990. aastatel ja lõimumist globaalse kapitalistliku süsteemiga, on aga toimunud märgatav nihe tuumpere mudeli suunas. Üha enam oodatakse, et täiskasvanud lapsed kolivad varakult omaette elama, pered püüdlevad iseseisvuse poole ning kodu käsitletakse eraldiseisva majandusüksusena, mitte osana laiemast perekondlikust võrgustikust. See muutus peegeldab Lääne maailmas, eriti Ameerika Ühendriikides pärast Teist maailmasõda, toimunud trendi, kus äärelinnastumine ja massitarbimine edendasid ideed, et igal perel peaks olema oma maja, oma auto, oma pesumasin, oma kõik.
Eestis on see ideoloogia hiilinud sisse järk-järgult, mitmete tegurite koosmõjul: kinnisvaraarendus, tarbijaturundus, kasvav individualism ja EL-i majandusreformid. Pole juhus, et see mudel on ka väga tulus, laiemate perekondade jagunemine mitmeks leibkonnaks suurendab nõudlust eluasemete, energia, kodumasinate ja tarbekaupade järele. Kui varem jagas kolm põlvkonda üht pesumasinat, siis nüüd on kolm pesumasinat, kolm elektriarvet ja kolm kodu, mis vajavad sisustamist.
See muutus ei tule ilma sotsiaalsete kuludeta. Eakate isoleeritus, noorte vanemate õlul lasuv üle jõu käiv hoolduskoorem ja elukalliduse tõus osutavad kõik hüperindividualiseeritud tuumpere mudeli nõrkustele. Eesti maapiirkondades, kus rahvastik kahaneb ja sotsiaalteenused on niigi üle koormatud, võib laiema perekonnastruktuuri lagunemine süvendada üksildust ja majanduslikku haavatavust.
Vanemate, kogukondlikumate elumudelite uuesti läbivaatamine ei ole pelgalt nostalgiast kantud, see tähendab äratundmist, mida “progressi” nimel on kaotatud. Eestis, kus kogukond ja vastupidavus on alati olnud ellujäämise seisukohalt määrava tähtsusega, olgu siis tsaari võimu, nõukogude okupatsiooni või tänase neoliberaalse kliima ajal, on ruumi uueks aruteluks põlvkondadeülese kooselu ja jagatud ressursside üle. Võib-olla ei seisne tulevik suuremas eraldatuses, vaid läbimõeldud vastastikuses sõltuvuses.
