Vasakpoolsed veebikogukonnad tahavad sageli olla kohad, kus edendatakse haridust, solidaarsust ja arengut. Siiski võib neil esineda üllatavat vaenulikkust inimeste suhtes, kes alles õpivad ja kasvavad. Näiteks võiks tuua esile ühe olukorra, mida nettis nägin, kus keegi rääkis Euroopa romadevastasest rassismist. Üks vastaja tunnistas ausalt, et ta kasvas üles väikeses Euroopa külas, kus romadevastased ideed olid tavalised, ja kuigi ta teab nüüd, et need ideed on valed, leiab ta end siiski aeg-ajalt neid mõtteid mõtlemast. Tema eesmärk oli näidata, et nende ideede muutmine nõuab palju aega ja vaeva. Selle asemel, et teda mõista, ründasid teised teda karmilt, nimetades tema postitust “vastikuks” ja öeldes: “Miks sa üldse sellist asja ütled?”
See reaktsioon peegeldab probleemi, kus veebikogukonnad karistavad ausat eneserefleksiooni ja nõuavad “ideaalset vasakpoolset” kuvandit. Selline lähenemine ei aita kaasa haridusele ega arengule.
Selles näites tunnistas inimene oma minevikus omandatud eelarvamusi ja püüdis selgitada, miks sellised ideed on nii sügavalt juurdunud. Seda tüüpi avameelsus võiks ideaalis olla kasvukultuuri osa. Kuid veebikogukondades, kus valitseb moraalse puhtuse nõue, nähakse selliseid ülestunnistusi pigem ohuna. Inimesi oodatakse olevat kohe “täiuslikud” vasakpoolsed, isegi kui see ei ole realistlik.
Kui keegi tunnistab oma vigu või jagab raskusi, näib see rikkuvat ideaalset kuvandit, mistõttu reageeritakse sellele vaenulikult. See tekitab keskkonna, kus inimesed kardavad ausalt oma eelarvamustest rääkida või abi otsida.
Sotsiaalmeedia muudab olukorra keerulisemaks, sest see soosib “kallalehüppamist”. Viha väljendamine toob sageli rohkem tähelepanu – meeldimisi, jagamisi ja kommentaare – kui arutelu. Selle asemel, et inimesega mõistlikult rääkida, on lihtsam teda avalikult kritiseerida, et näidata omaenda moraalset õiglust.
Lisaks arvatakse tihti, et kellegi vastutusele võtmine kaitseb kogukonda kahjulike ideede eest. Näites, mille enne tõin, võidi inimest, kes rääkis oma raskustest romadevastaste ideede lahti laskmisega, valesti mõista kui selliste ideede levitajat, mitte kui kedagi, kes püüab neist vabaneda. See arusaamatus muutis konstruktiivse vestluse võimatuks.
Romadevastane rassism on väga valus teema, eriti neile, keda see otseselt puudutab. Kui keegi tunnistab, et tal on endiselt jäänud teatud eelarvamusi, võib see teistele tunduda valus ja isiklikult ründav. See emotsionaalne reaktsioon on mõistetav, kuid kui see muutub kollektiivseks vaenulikkuseks, kaotatakse võimalus vestlust arendada.
Näites jagas vastaja olulist vaatenurka: sügavalt juurdunud ideed nõuavad muutumiseks aega ja tööd. Selle asemel, et seda mõista, sulges kogukond ta välja ja jättis kasutamata võimaluse arutada, kuidas selliseid ideid paremini lahendada.
Rassismi või teiste eelarvamuste ületamine ei ole hetkeline muutus, vaid pikk ja keeruline protsess. See nõuab enesekriitikat, haridust ja pidevat pingutust. Need, kes kasvavad üles süsteemse ebaõigluse keskel, alustavad oma teekonda erinevatest kohtadest. Kui kogukonnad karistavad inimesi selle eest, et nad ei ole juba lõpp-punktis, takistab see edasiminekut.
Kui veebikogukonnad keskenduvad moraalsele puhtusele, kaotavad nad eesmärgi toetada haridust ja solidaarsust. Näites tundis vastaja tõenäoliselt, et tema panust ei hinnatud, ja võib tulevikus hoiduda sarnastest aruteludest. Tema teadmised sellest, miks romadevastased ideed püsivad, oleksid võinud aidata sügavamat vestlust, kuid see võimalus jäi kasutamata.
Lisaks loovad sellised reaktsioonid hirmu haavatavuse ees. Kui inimesed kardavad oma vigadest rääkida, jäävad need vead arutamata ja lahendamata.
Kui vasakpoolsed ruumid tahavad olla tõeliselt kaasavad ja muutusi loovad, peavad nad olema kohad, kus inimesed saavad õppida ja kasvada. Vaenulikkus ja täiuslikkuse nõudmine ainult tõukavad inimesi eemale ja taastoodavad samu välistavaid mustreid, mida püüame lõhkuda. Empaatia ja mõistmine on need väärtused, mis aitavad meil ühiselt edasi liikuda.
