Kiirtoiduäris töötajatele: “See töö on mõeldud noortele tudengitele, mitte pere üleval pidamiseks!”
Jaemüügi töötajatele: “See töö pole ju nii raske. Miks neile peaks nii palju maksma?”
Tegevjuhtidele: “Nemad pidid kõvasti tööd tegema, et sinna jõuda, kus nad on!”
Räägime sellest.
Väikese ettevõtte tegevjuht (näiteks keegi, keda ma isiklikult tunnen) teenib aastas 350 000 eurot. Miinimumpalka teeniv inimene teenib 10 000 eurot aastas.
Kas sa tõesti arvad, et keegi suudab töötada üle 20 korda rohkem kui teised?
Jaemüügitöötajad peavad terve päeva vastu võtma vihaseid kliente. Kiirtoidutöötajad valmistavad süüa palavas köögis ja taluvad samuti klientide pahameelt – kõike seda üle 8 tunni päevas. Rääkimata ettekandjatest, tuletõrjujatest, lapsehoidjatest, õpetajatest! (Oh, aga need tööd peaksid ju ise olema piisavalt “rahuldust pakkuvad”, eks?)
Minu tuttav tegevjuht ei tööta iga päev. Ta teeb tööd VAID umbes 15 tundi nädalas ja kurdab, kui peab tööle kohale minema.
Kas ta töötab raskemalt kui miinimumpalka teenivad inimesed? Kindlasti mitte. Ma ei väida, et ta poleks kunagi kõvasti töötanud – kunagi ammu, enne kui ta teenis 350 000 eurot aastas ta pidi.
Aga nüüd? Ei. Ta pigem “läks varakult pensionile”, elab teiste töö viljadest ja teenib raha, mida tal tegelikult vaja pole.
Ja siin ongi probleem: tal ei ole vaja nii palju raha. Ta omab kolme maja. Reisib kolm korda aastas välismaale, sageli jahtidel või kruiisidel. Ta ostab kallist mööblit (näiteks 2000-eurosed lambid, 400-eurosed toolid) lihtsalt meelelahutuseks. Ta sööb peaaegu iga toidukorra väljas. Samal ajal on inimesi, kes ei saa endale arstiabi lubada. Mõni ei saa endale isegi iga päev toitu lubada. Ja siis selline tegevjuht kaebab, et tema maksud on “liiga kõrged” kellelegi, kes vaevu ots-otsaga kokku tuleb.
See on reaalne inimene, keda ma tunnen. Mitte miljardär, mitte kuulus näitleja või artist. See on sissetulekute ebavõrdsus otse meie enda koduuksel.