Eestis ja maailmas on domineerivaks süsteemiks kujunenud vabaturumajandus – või nagu seda
sageli nimetatakse – kapitalism. Tegemist on korraga, mis keskendub eelkõige kasumi
maksimeerimisele ja hüvede koondamisele kitsale ringile. Selline mudel on tugevalt mõjutanud
inimeste elukäiku. Igapäevane elu on paljuski allutatud mehhanismidele, mis ei lähtu
ühiskondlikust heaolust ega õiglusest, vaid teenivad üksikuid.
Ometi on alust uskuda, et marksistlikud põhimõtted võivad kaasajastatud kujul taas esile
kerkida ja pakkuda Eestile ning ülejäänud maailmale elujõulist ja õiglasemat alternatiivi –
suunda, mis tugineb kogemustele ja rahva tegelikele ootustele.
MIS ON MARKSISM?
Selleks, et mõista marksismi sisu ja rakendatavust, tuleb arvestada, et tegu ei ole lihtsalt ideede
kogumiga, vaid süsteemse mõtteviisiga, mis analüüsib ja lahendab kapitalistliku korra
kitsaskohti. Selle siht on õiglane ühiskond, kus tööviljad ei koondu vähestele, vaid kus areng
toimub kogu rahvast silmas pidades.
Karl Marx ja Friedrich Engels panid aluse sellele suunale, olles kõige rohkem tuntud oma tööde
„Kapital“ ja „Kommunistliku partei manifest“ kaudu. Marksism kui teaduslik maailmavaade
leidis oma täienduse ning esimese eduka praktilise rakenduse Vladimir Lenini poolt. Teooria
keskmes on ajalooline ja dialektiline materialism, mille kohaselt areneb ühiskond pidevas
liikumises, mida suunavad tootmissuhted ja -viisid.
Klassivõitlus on samuti marksismi keskne element, mis on liikumapanev jõud ühiskonna
arengus. Töölised seisavad vastu kapitali valdava klassi ülemvõimule, et kujundada õiglasem
ühiskond. Selleks on vaja mitte ainult vastuseisu, vaid ka järk-järgulist majanduslikku ja
institutsionaalset tugevnemist, mis võimaldab tööinimestel praktiliselt ja rahumeelselt oma
positsiooni ühiskonnas kindlustada.
Marksistlik mõtlemine peab arenema koos oludega. Dogmaatiline ja ultravasakpoolne
äärmuslik lähenemine viib paratamatult stagnatsioonini ja tagasilöökideni. Ajalugu õpetab, et
edu saavutamiseks tuleb olla paindlik ning valmis rakendama uuenduslikke lahendusi. Tõelise
revolutsionääri ülesanne on kohanduda ajastu nõudmistega, mitte korrata dogmasid.
MIKS MARKSISM POLE UTOOPILINE?
On levinud väärarvamus, et marksism, sotsialism ja kommunism kuuluvad ajaloo kaante
vahele või möödunud sajandite läbikukkunud eksperimentide hulka. Tegelikkuses pakuvad
need endiselt elujõulist alternatiivi tänasele korrale – eeldusel, et neid rakendatakse
pragmaatiliselt, paindlikult ja kooskõlas konkreetsete ajalooliste ja majanduslike tingimustega.
Marx ja Engels paljastasid kapitalistliku süsteemi ebaõigluse ja ekspluateeriva iseloomu,
näidates, kuidas vabaturg soodustab rikaste rikastumist töötava enamuse arvelt. Samas
rõhutasid nad, et ühiskondlik muutus peab tuginema objektiivsetele eeldustele, mitte
idealistlikule soovmõtlemisele. Utoopilise sotsialismi piiratus seisnes just selles, et see eiras
tegelikku olukorda ja arengutaset.
Loomulikult ei piirdunud marksistlik käsitlus ainult kriitikaga, vaid pakkus ka praktilise tee:
tootmine ja ressursid tuleb korraldada nii, et need teeniksid rahva vajadusi ning ühiskonna
arengut. Lahendus ei seisne üksnes omandivormis, vaid tootlikkuse kasvus, elukvaliteedi
parandamises ja tugevates majanduslikes alustes, mis võimaldavad ühiskonnal areneda
vastavalt oma ajaloolistele ja materiaalsetele tingimustele.
Ka tänapäeval, kus ebavõrdsus ja tööjõu ekspluateerimine on laialt levinud, suudab marksistlik
mõtteviis pakkuda sisukaid ja paindlikke lahendusi. Sotsialismi tuleb pidevalt uuendada ja
arendada, tuginedes praktilistele kogemustele ja muutuvatele oludele – vältides nii dogmatismi
kui ka idealismi lõkse. Seepärast ei ole kommunismi saavutamine pelgalt utoopia, vaid
pikaajaline strateegiline eesmärk, mille poole tuleb liikuda samm-sammult, rahva heaolu
pidevalt tõstes.
MILLEKS MARKSISM?
Marksistlik tee annab võimaluse kujundada visiooni, mis väärtustab inimeste heaolu ja
võrdsust. Kapitalismi varjuküljed – suurenev kihistumine, tööjõu ärakasutamine ja ressursside
ebaühtlane jaotus – on loonud olukorra, kus paljud jäävad ilma eluks hädavajalikust.
Sotsialistlik ülesehitus seab sihiks ühiskonna, kus tootmisvahendid kuuluvad rahvale, kuid
tuleb võimaldada ka mitmekesiseid omandivorme, kui need teenivad ühiskonna arengut. Areng
peab toimuma teadlikult, kavandatult ja vastavuses riigi eripäradega. See võimaldab vastata
probleemidele, nagu sotsiaalne ebavõrdsus, ökoloogiline kriis ja kurnav majandusmudel.
Ühiskondlik areng vajab tugevat kollektiivset alust. Ühtsus ja solidaarsus ei ole lihtsalt
suvalised väärtused, vaid toimivad jõud, mis suudavad viia tõeliste muutusteni. Need annavad
kindlat lootust neile, kes on jäetud kõrvale valitsevast süsteemist, ning kutsuvad üles tegutsema
õiglasema tuleviku nimel.
Marksism ei käsitle üksnes tootmist ja omandit, vaid ka inimeste tegelikku heaolu. On vaja
kujundada tingimused, kus igaühel on võimalus oma võimeid rakendada – olgu see hariduses,
tööelus või ühiskondlikus tegevuses. Inimväärikus ei tähenda võrdsust tulemustes, vaid ausat
stardivõimalust. Sotsialismi eesmärk on arendada inimkapitali, suurendada tootlikkust ja
jagada saavutusi õiglaselt – vastavalt panusele ja tegelikele oludele.
MARKSISM KUI TULEVIKUSUUND
Kapitalism on paljudes ühiskondades osutunud süsteemiks, mis töötab sageli tööliste kahjuks
ja keskendub väikese grupi rikastamisele. Selle tagajärjeks on üha süvenev lõhe, mis muudab
vältimatult ühiskonnad ebastabiilseks.
Ainus mõistlik vastus sellele pole naiivne lootus, vaid teadlik, tõenditel põhinev ning arengule
suunatud marksism – suund, mille keskmes on töötavate inimeste ja nõrgemate
ühiskonnakihtide kaitse ning nende heaolu edendamine. Koos on võimalik luua ühtne tulevik,
kus valitsevad õiglus, demokraatia ja solidaarsus – kommunism.
