Eesti riigis on aastakümnete jooksul tehtud palju õigeid välispoliitilisi valikud. Eesti on EL ja NATO liige ning meie riik ei ole kunagi varem olnud paremini kaitstud. See kõik on olnud ajendatud soovist tagada, et Eesti riik ei jääks enam kunagi üksi ja vastupidise poliitika traagilisi tagajärgi kogevad täna miljonid Ukraina elanikud, kes valisid 90-natel teistsuguse suuna ning kannatavad täna Venemaa vallutussõja tõttu. Sest Venemaa uskus, et Ukraina on olnud ja ka jääb üksi.
Kahjuks pole võimalik sama öelda Eesti sisepoliitiliste valikute kohta. Inimesi, kes tunnevad, et riik on neid enda muredega üksi jätnud, on rohkem kui ühes artiklis jõuab üles lugeda. Kindlasti kuuluvad nende hulka koolide ja lasteaedade õpetajad, päästjad, õed ja politseinikud, aga ka enamik lihttöölistest, kes peavad igapäevaselt mõtlema sellele, kuidas järgmise palgapäevani vastu pidada. Riik ei taga hädavajalikke teenuseid puuetega lastega peredel, töötasu alammäär ei võimalda inimväärset äraelamist, riik ei kaitse töötajaid tööandjate eest ning samal ajal on ametiühingud nõrgad. Samuti ei leia riik raha, et tagada tervisekindlustuse olemasolu meie kultuuriinimestele, kuid samal ajal pole probleemi kulutada 865 000 eurot sellele, et muuta Haigekassa nimi Tervisekassaks.
Kahjuks peab ütlema ka seda, et üksi Eesti tänastest parlamendierakondadest lihtsa töörahva murede lahendamisega tegeleda ei soovi. Kui enne valimisi ka mõned vasakpoolsema maailmavaatega erakonnad üksikud valimislubadused annavad, siis need ununevad alati hetkel, mil Reformierakond teeb ettepaneku sõlmida koalitsioonileping.
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei ehk Vasakpoolsed on ainus erakond Eestis, mis mõtleb sellele, kuidas ei peaks end enam iial üksi tundma vähemkindlustatud inimesed. Kahjuks teised Eesti poliitikud ei mõista ebakindlust, mida Eesti sisepoliitilised valikud on põhjustanud paljudele Eesti inimestele, sealhulgas noortele. Loomulikult, sattudes õppima mõningatesse Eesti nö eliitkoolidest või veelgi parem, mainekatesse erakoolidesse, on selliste noorte tulevik kindlustatud. Aga kõik teised avastavad end ühiskonnast, kus:
- üliõpilased peavad äraelamiseks täiskohaga töötama ning tegelema õppetööga unetundide arvelt,
- nn „tasuta“ kõrgharidus on toonud kaasa selle, et eestikeelsed õppejõud õpetavad eestikeelseid üliõpilasi inglise keeles,
- riik ei võta kasutusele meetmeid selleks, et pidurdada toidu- ja esmatarbekaupade hinnatõusu,
- tööandjatel puudub igasugune kohustus korrigeerida töötasu suurust inflatsiooniga,
- maksupoliitika on soodne finantseliidile, mitte tavalisele töötajale,
- keskmist töötasu teenival inimesel on võimatu osta endale kodu,
- Eesti väiksematesse ja keskmise suurusega linnadesse pole ehitatud aastakümneid ühtegi uut kortermaja ehk noored pered peavad leppima eluga amortiseerunud hruštšovkades või kolima suuremasse linna.
Selleks, et iga Eestis inimene ei peaks iial tundma end üksi, tuleb teha palju muudatusi. Alustada tuleb Eesti maksusüsteemi radikaalsest muutmisest. Palju aastaid on räägitud sellest, et ettevõtete tulumaksuvabastus on Eesti konkurentsivõime aluseks ning kohe tulevad Eestisse maailma suurettevõtted, kes tõmbavad majanduse käima. Mida aga pole, on need suurettevõtted. Seega tuleb taastada ettevõtete tulumaks ja maksustada astmelise tulumaksuga kogu kasum, mida ettevõte aasta jooksul on teeninud. Samuti tuleb Eestis kehtestada eraisikute astmeline tulumaks ning erinevad varamaksud – alustades luksusautode ning muude luksuskaupade kõrgemast maksustamisest, lõpetades pärimismaksuga, millega maksustatakse rahaline pärand suurusega üle 100 000 euro.
Vasakpoolsus ei tähenda populismi ja katteta loosungeid. Vasakpoolsus tähendab seda, et ühiskonda peavad panustama rohkem need, kellel on selleks rohkem vahendeid. Seega tuleb suurendada Eesti rikkamate ühiskonnaliikmete ning suuremate ettevõtete maksukoormust, et muuta Eesti riigiks, kus keegi ei peaks tundma end üksi ja unustatuna.
