Kristen Michali juhitud Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon tõotab minna ajalukku taasiseseisvunud Eesti ühe parempoolseima valitsusena. Järgmiseks kolmeks aastaks sõlmitud koalitsioonilepe paistab silma regressiivsete maksumuudatuste ning laastava 10-protsendise üleväljakärpega, mis tähendab mitmete avalike teenuste jaoks olulist kvaliteedilangust või sootuks kadumist. 8 kvartalit järjest languses olnud majanduse taastumist aeglustatakse tarbimismaksude tõstmisega veelgi ning miinimumpalka teenivatele kodanikele kehtestatakse sisuliselt vaesusmaks. Tekib küsimus: mida täpselt teevad selles paremkoalitsioonis sotsiaaldemokraadid?
Läänemetsa illussoorne vasakpööre
Lauri Läänemets ehitas oma teise sotside esimeheks kandideerimise kampaania üles loosungile “Edasi juurte juurde!” Sisuliselt tähendas fraas sotsiaaldemokraatide klassikalisemate väärtuste taas ausse tõstmist: tööinimeste eest seismine, majandusliku ebavõrdsusega tegelemine ja Rahvaliidu taustaga Läänemetsa jaoks eriti oluline regionaalse ebavõrdsuse vähendamine. Läänemetsa esimene katse 2019. aastal ebaõnnestus ning hämminguliselt valis partei esimeheks kolmiku (Lauri Läänemets, Riina Sikkut ja Indrek Saar) nõrgima kandidaadi Saare.
Ossinovski erakond, mille kuvandiks oli kujunenud üleolevate šampanjasotside partei ning mille ideoloogia piirdus vaid EKRE-le vastandumisega, jätkas tolleks hetkeks juba aastaid kestnud stagnatsiooni ja maailmavaatelist peataolekut. Saare saamatust ja sisutühjust erakonna juhina iseloomustas ehk ilmekaimalt erakonna kummaline “Põhjamaa poole!” kampaania. Asi oli selge: järjekindlalt valimiskünnisele lähenev erakond vajas suunamuutust. 2022. aastal kandideerisid esimeheks taas Sikkut ja Läänemets.
Erakonna eliit ei teinud saladust Sikkuti pooldamisest. Meenuvad pikaagse sotsiaaldemokraadi ja feministi Marianne Mikko kurikuulsad sõnad: “Kõik sotsiaaldemokraadid, kellel on nimi, on andnud oma toetuse […] Riinale.” Valik oli turvalise liberaalse Sikkuti ja autsaiderist vasakpoolse maapoisi Läänemetsa vahel. Viimase puhul oli tegu pigem Läänemetsa enda konstruktsiooniga: “maapoiss” on tegelikult läbi ja lõhki linnavurle. Samuti kartsid erakonna progressiivsemad liikmed, küllaltki alusetult, et Läänemets hülgab traditsioonilise vasakpoolsuse nimel partei firmamärgiks kujunenud identiteediküsimused — kuidas läheneks pagulaste või abieluvõrdsuse temaatikale vana kooli sots Läänemets?
Kui kuulatud said kandidaatide kõned, polnud saalis enam suurt kahtlust valimistulemuse üle. Tagasihoidliku ja tuttava Sikkuti esinemine jäi selgelt alla Läänemetsa peensusteni läbiharjutatud kihutuskõnele, mis lubas teha sotsidest peaministrierakonna ning taastada partei saadikute arv riigikogus viieteistkümneni. Läänemetsa toetas Sikkutist 40 delegaati rohkem ning uus esimees sai valitud.
Algsed edusammud
Järgnenud aasta möödus sotsidel kiirustades: riigikogu valimised olid kohe-kohe ukse taga ning erakonna imago muutmiseks oli aega jäänud kriitiliselt vähe. Partei käest lastud graafika läbis uuenduskuuri, sõnumeid hakati enne meediaga jagamist liikmete vahel kooskõlastama, koostati ambitsioonikas valimisprogramm ning kõige lõpuks saadi veel valitsusse. Tööministriks määrati mõnevõrra üllataval kombel ametiühingujuht Peep Peterson erakonna vasaktiivalt. Läänemets oli selgelt hakanud kanda kinnitama.
Valimisõhtul oli esimehel põhjust tähistamiseks: kui aasta eest kartis partei riigikogust väljajäämist, siis Läänemetsa juhtimise all suudeti isegi mõnevõrra parandada viimaste valimiste tulemust. Koht küll kaotati, ent selle päädis Eesti 200 pääsemine riigikokku. Eelmistel valimistel jäi uustulnuk napilt alla künnise ning potentsiaalsed saadikukohad läksid hoopis jagamisele suuremate erakondade vahel, tugevdades sealhulgas ka sotse. Läänemetsa positsioon erakonna sees oli kindlustunud.
Põhirõhk suhtekorraldusel, mitte toimetuleku tagamisel
Vaatamata sotside võrreldavale edule astus 2023. aastal ametisse taasiseseisvunud Eesti parempoolseim riigikogu: Keskerakonna häving ning uue parempartei Eesti 200 parlamenti lisandumine sai tähendada vaid üht — Reformierakonna sisulist ainuvalitsust järgmiseks neljaks aastaks. Algasid Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide võimukõnelused Kaja Kallase kolmanda valitsuse moodustamiseks.
Koalitsioonilepe sai ootuspäraselt paremparteide nägu. Sellegipoolest õnnestus sotsidelgi läbi suruda paar vasakpoolsemat punkti: lepiti kokku miinimumpalga järsus tõstmises ning hoolekandereformis (mille elluviimine usaldati küll käpardlikult oravapartei ministrile). Läänemets võitles välja ihaldatud regionaalministri portfelli.
Mida aeg edasi, seda selgemaks sai aga sotside tegelik strateegia: parempoolses koalitsioonis oma poliitikat ellu viia ei saa ning opositsioonis ei paistaks viisakad sotsiaaldemokraadid räuskava EKRE ja Isamaa kõrvalt välja; mõistlikum on viia ellu kasvõi parempoolset poliitikat kui see tähendab valitsusse saamist ja nähtavuse suurendamist. Läänemetsa vasakpööre tuli, kuid poliitika asemel hoopis suhtekorralduse tasandil.
Siin me nüüd oleme
Jõuame 2024. aasta suvve. Kaja Kallasel viskab rahva pidev rahulolematus lõpuks üle ning lahkub 30 000 eurose kuupalgaga kohale Brüsselis. Ameti võtab üle Reformierakonna konservatiivsema tiiva esindaja Kristen Michal. Valitsuslepe läbib uuenduskuuri ning vahepeal tugevnenud sotsid on valmis hülgama ka viimased põhimõtted kui saavad selle eest uue ministrikoha. Taristuministri ametikoht valitsusse ka luuakse, kuid koalitsioonileppesse sotside poliitikat enam ei mahu.
Paremparteidele tehtud mööndused tulevad suured: aastatega paisunud eelarve puudujäägi lappimise nimel lepib koalitsioon kokku riiklike teenuste ja sotsiaaltoetuste piiramises, avaliku sektori kümnendiku võrra väiksemaks kärpimises, vaestele erimaksu kehtestamises ning riigifirmade ja -vara erastamises. Sotside reiting jätkab tagasihoidlikku kasvu ning Eesti inimeste toimetulek ärahoitavat langust. Uueks taristuministriks kinnitatakse aga Keskerakonnast ületoodud Vladimir Svet.
