Miks otsustasite liituda Vasakliiduga?
Esimest korda elus on mul võimalus liituda tõsiseltvõetava vasakpoolse erakonnaga Eestis. Kuigi ka varem on olnud Eestis vasakpoolseid algatusi, on need minu hinnangul kaldunud kas ultra vasakpoolsesse anarhismi või nõukogude-nostalgiasse – kumbki ei paku kujunenud olukorras teed edasi. Olen lootusrikas Vasakliidu poliitilise programmi suhtes ja soovin sellesse panustada.
Kuidas kirjeldaksite oma poliitilisi veendumusi ja maailmavaadet?
Ma olen vana kooli sotsiaaldemokraat, kes usub, et maailm kuulub neile, kes seda loovad. Olen vastu süsteemile, kus tõelised rikkuse loojad – töötajad – vaevu toime tulevad. Minu põhiveendumus on oma olemuselt lihtne ja levinud: jagan väärtusi, mida seostatakse valgustusajastu, ratsionaalsuse ja inimväärikusega. Tegelikkus on see, et iga inimese eksistents on suhtes teistega – me oleme kõik omavahel seotud. Seetõttu me peaksime püüdlema õiglasema ja hoolivama ühiskonna poole.
Suurimad probleemid, millega maailmas täna silmitsi seisame, on vaesus ja ebavõrdsus. Kuigi majanduskasv ja tehnoloogiline areng on nende leevendamiseks hädavajalikud, peame me pidevalt küsima ja kahtluse alla seadma nende protsesside suuna. Rahamajanduse domineerimine ka igapäevaelus (financialisation of everyday life), tehnoloogiaettevõtete jälgimiskapitalism (surveillance capitalism) ja mitmed kiire rikastumise skeemid nagu krüpto on teinud mõned inimesed uskumatult jõukaks, aga ühiskonda tervikuna ei ole need edasi arendanud. Samal ajal õpetajad, bussijuhid, kaevurid ja paljud teised näevad oma elatustaseme langust ja nende tulevik muutub aina ebakindlamaks. See on olukord, mis on ühtaegu jätkusuutmatu, ebamoraalne ja rumal.
Olukorda lahendama asudes tuleb kõigepealt tunnistada, et turg ei suuda lahendada meie ajastu aktuaalseid probleeme, ning et peame riigi rolli taas suurendama (vt nt Mariana Mazzucato või Rainer Katteli kirjutisi). Teiseks me vajame radikaalset jõukuse ümberjaotamist (vt nt Thomas Piketty kirjutisi).
Milliseid ühiskondlikke küsimusi peate enda jaoks kõige olulisemaks ja miks?
Minu akadeemiline töö keskendub suurte tehnoloogiaettevõtete kapitali akumulatsiooni mudelite uurimisele ning sellega kaasnevate sotsiaalsete tagajärgede mõistmisele. Püüan aru saada, millised muutused toimuvad kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas ja miks me hoolimata tohutust kasvavast rikkusest ei suuda lahendada kõige elementaarsemaid ühiskondlikke probleeme. Selle taga peitub laiem huvi küsimuse vastu: milline näeb välja edukas ühiskond – või otse küsides, kuidas päästa kapitalism iseenda käest? Siin ei tohiks olla illusioone – neoliberaalne kapitalism on hävitamas nii Lääne ühiskonda kui ka tervet planeeti.
Mind huvitab eelkõige küsimus, kuidas tuua kapitali käes olev võim tagasi töötavate inimeste kätte. Me peame lõpetama ettevõtjate kultuse ja viima majanduspoliitika tegemise tagasi demokraatliku kontrolli alla. See on eeltingimus, et tekiks võimalus rikkust ümber jagada – majanduslik ebavõrdsus on tänapäeva maailma peamine destabiliseeriv tegur. Mõistmine, et kapitalism ei reguleeri ennast ise ja et see tuleb asendada ratsionaalsema, humanistlikuma ja tõhusama süsteemiga, on minu põhiline veendumus. Kõik mu teised seisukohad – olgu see noorte sotsiaalmeediakasutuse piiramine või tasuta ühistranspordi olulisus – tulenevad just sellest algtõest.
Millisena näete Vasakliidu rolli ühiskonnas ja poliitikas?
Ma arvan, et kõige olulisem on mõista, et inimesed ei ole rahul sellega, kuidas asjad praegu on. Tänapäeval saavad isegi parempoolsed aru, et kapitalism majandussüsteemina on raskustes. Reformierakond ei räägi enam sellest, et Eestist võiks saada “üheks viiest rikkaimast riigist Euroopas”. Nüüd räägitakse ainult sõjast. Meie süsteem ei tooda neid tulemusi, mida ta kunagi lubas.
Teine oluline asi, mida tuleb mõista, on et äärmuslik parempoolsus ei ole tegelikult populaarne. Suurem osa sellest, mida EKRE propageerib, ei meeldi valdavale enamikule inimestest. Ehk kõige silmatorkavam näide on Varro Vooglaiu katse muuta abordivastane liikumine Eestis millekski laiemaks. Siiski on äärmuslikul parempoolsus maailmas tõsiseltvõetav valimisjõud, sest vasakpoolsus on erakordselt nõrk. Pakutakse kas pehmet sotsiaaldemokraatiat, mida edendades kulub kogu aeg ebaõnnestunud identiteedipoliitika edendamisele, või keldris hauduvat ultra-vasakpoolsust, mis üritab 2025. aastal taastoota leninismi.
Võimalus, mis vasakpoolsusel Eestis on, seisneb tõsiseltvõetava erakonna loomises, mis suudab transformeerida inimeste rahulolematuse progressiivseteks lahendusteks. Kõigepealt peab see tooma tööga seotud teemad inimeste teadvuses esiplaanile. Tuleb näidata ebavõrdsuse laastavat mõju. See saab juhtida tähelepanu sellele, kuidas imperialism – olgu USA või Vene – on oma aja ära elanud ning meil on vaja tõelist reeglitepõhist rahvusvahelist korda, mis tugineb diplomaatiale. Ja lõpuks peab vasakpoolsus seisma ühiskonna kõige nõrgemate – laste, eakate ja vähemusgruppide eest.
Kuidas saavad vasakerakonnad edendada sotsiaalset õiglust ja võrdsust?
Kummalisel kombel on mitmed Eesti tänased parimad poliitikad sündinud sellest, mida võiks nimetada „juhuslikuks vasakpoolsuseks“. Võib-olla kõige silmapaistvam esindaja sellel suunal on Isamaa, kes on tulihingeliselt võidelnud tasuta kõrghariduse ja maailma heldeima emapuhkuse poliitika eest. Isamaa rahvuslikud motiivid võivad vasakpoolsetele tunduda võõrad, aga nende tulemused seda ei ole. Antud juhul teenib Isamaa sotsiaalse heaolu, võrdsuse ja hariduse eesmärke – nendes küsimustes peaksid vasakpoolsed neid täielikult toetama.
Muidugi tahaksin kujutada ette Eestit, mis sarnaneb Rootsile – riigile, kus sotsiaaldemokraatlik partei valitses sisuliselt katkematult 90 aastat. Kui vasakpoolsus tahab oma eesmärke saavutada, peab tema tegevus olema strateegiline, järjepidev ja jätkusuutlik. Radikaalne vooruspoos või moralistlik opositsioonilisus ei vii kuhugi. Me peame suutma kõnetada inimeste baasvajadusi, seistes vastu kapitali akumulatsiooni ebainimlikule ideoloogiale, ja pakkuma alati sõbralikumat ja hoolivamat poliitilist visiooni.
Lõpetuseks vähemuste teemal. Vasakpoolne traditsioon võib õigusega uhkust tunda selle üle, et on seisnud rõhutute, mitte rõhujate kõrval. Seda pärandit tuleb iga hinna eest hoida. Vasakpoolsus peab olema jõud, mis tõuseb identiteedipoliitikast kõrgemale – loomulikult toetame feminismi, rassismi vastast võitlust, LGBT õigusi jne, kuid me ei tohi lasta äärmuslikul parempoolsusel meid tirida sisutusse skandaalimeelsusse ja kultuurisõdadesse. Lühidalt: vasakpoolsete parteide tähelepanu fookus peab olema igapäevastel sotsiaalmajanduslikel küsimustel, kuid me ei tohi kunagi osaleda kampaaniates, mis otsivad süüdlasi vähemuste seast.
Milline on teie seisukoht keskkonna- ja jätkusuutlikkuse küsimustes?
Minu lähenemine keskkonnaküsimustele baseerub vasakpoolsel ökomodernismil. Ma usun et inimkonna heaolu, majanduse kasv ning jätkusuutlik planeet ei ole omavahel vastuolus. Inimestel on õigus ning kohustus muuta maailma meie ümber. Läbi õigete tehnoloogiliste ning funktsionaalsete lahenduste on võimalik lahendada keskkonnaprobleemid ilma tasaarengu või Lääne tsivilisatsiooni viljadest loobumiseta. Oluline osa ökomodernismi plaanist on ka see, et turg ei ole võimeline lahendama keskkonnaküsimusi. Meil on vaja tugevat riiki, planeeritud investeeringuid, ning demokraatlikku legitiimsust – Green New Deal – millest Bernie ja teised rääkisid, on samm õiges suunas. Eesti kontekstis oleks parim võrdlus ehk see, kui me võtaksime sama formaadi, milles riik tegeleb hetkel relvastumisega ning pööraksime selle kliimaprobleemide lahendamisele.
Mida peate hetkel olulisimaks rahvusvahelises ja välispoliitikas?
Ilma igasuguse kahtluseta on rahvusvahelise poliitika ja võib-olla kogu poliitika keskne küsimus praegu genotsiid Gazas. Lääneriikide suutmatus mitte ainult genotsiidi peatada, vaid isegi selle toetamist lõpetada, on šokeeriv. See on sisuliselt õõnestanud seda vähestki, mis on järele jäänud liberaalsest rahvusvahelisest korrast. Paratamatult sõltub selliste väikeriikide nagu Eesti eksistents täielikult rahvusvahelise õiguse kehtimisest. Me võime end petta kujutlusega, et meist saab justkui “väike Iisrael” Euroopa idapiiril, kuid see põhineb sügaval arusaamatusel. Iisrael on USA imperialismi eelpost Lähis-Idas – ilma massiivse USA abita ei suudaks ta genotsiidi toime panna ega tõenäoliselt ka riigina eksisteerida. Donald Trumpi valimine näitas selgelt, et USA ei tunne Euroopa Liidu riikide vastu erilist sümpaatiat, küll aga Iisraeli vastu.
Sellises olukorras vajab Eesti toetumist reeglitepõhisele rahvusvahelisele korrale ja naasmist süsteemi juurde, mis põhineb Lääne valgustusajastu väärtustel. Meil on vaja tugevat ÜROd, meil on vaja Euroopa Liitu kui sõltumatut rahvusvahelist tegijat, ja meil on vaja rahvusvahelist korda, mis tugineb õigusele, mitte jõule. Kallaste poliitiline dünastia on eestlastele müünud ideoloogiat nimega euroatlantism, kuid see on osutunud täielikuks läbikukkumiseks. On aeg kurssi muuta.
Kuidas peaksid erakonnad kaasama poliitikasse noori ja uusi põlvkondi?
Kui soovid üles ehitada vasakpoolset poliitilist baasi, siis on noortest võimatu mööda minna. Raske on leida ühtki ühiskondlikku liikumist, mille veduriks ei oleks olnud just noored. Arvestades demograafilist kriisi, millega Eesti praegu silmitsi seisab, ei saa noortele toetuvat poliitikat kergesti üles ehitada, kuid on äärmiselt oluline mobiliseerida neid noori, kes veel Eestis on. Ma usun, et see võib tekitada ka positiivse ahelaefekti – poliitiliselt aktiivsed noored tunnevad suuremat motivatsiooni Eestisse jääda, mitte lihtsalt lahkuda mõnda Lääne riiki. See on tähtis ka põlvkondliku vahetuse vaatenurgast.
Eesti taasiseseisvumise toonud põlvkond andis meile mitmeid silmapaistvaid poliitikuid, Edgar Savisaarest Marju Lauristini, rääkimata kultuuritegelastest nagu Juhan Viiding või Urmas Alender. Järgmine põlvkond, keda esindavad näiteks Kaja Kallas või Urmas Reinsalu – ei ole suutnud samal moel ühiskonnaga suhestuda. On ilmne vajadus uue põlvkonna järele, kes modustaks uue sotsiaalse avangardi.
Kui ma olin umbes 16, siis kirjutasin luuletuse, mis algas ridadega: “Need vanad ja vastikud mehed, kes peavad langema kui sügisesed lehed”. See rida on muidugi läbi imbunud nooruslikust naiivsusest, kuid selle taga peituv idee on minu meelest endiselt elujõuline.
Kui oluline on ametiühingute roll tänapäeva tööelus?
Mul on tohutu austus inimeste vastu, kes 2025. aastal ametiühingute ülesehitamise nimel tööd teevad – nende panus on hindamatu. Võib-olla kõige olulisem tänapäevane ametiühingujuht oli hiljuti lahkunud Jane McAlevey, kes saavutas USAs märkimisväärseid edusamme töötajate organiseerimisel. Samas on oluline pidevalt hinnata, milline on tänapäevane ametiühinguliikumine ja kuivõrd see sobitub 2025. aasta maailma reaalsustega.
Eestis on peamine ülesanne muuta ametiühingute kohalolu töökohtadel ja ühiskonnas laiemalt normaalsuseks. Me peame lõpetama absurdse arusaama, justkui oleks ametiühingud mingilgi moel nõukogude süsteemi jäänuk. Ametiühingud on tee õiglasemasse ühiskonda ning oluline ravim, mis aitab parandada neoliberalismi vastuolusid. Iga inimene peaks liituma ametiühinguga.
