Aktivistide läbipõlemine ei ole kogukonna moraalne läbikukkumine ega inimeste isekus. See on loomulik tagajärg sellele, kuidas inimeste mõistus töötab. Ei saa eeldada, et kogukonnad suudavad inimpsühholoogiast “moraalselt üle olla”.
Kui inimesed puutuvad ikka ja jälle kokku samade häirivate teemadega, mõjutab see nende vaimset tervist kahel viisil: see kas suurendab depressiooni ja ärevust või muudab nad apaatseks ja tuimaks. Mõlemad reaktsioonid on liikumisele kahjulikud, kuid need on viisid, kuidas inimesed pidevalt häirivatele sõnumitele reageerivad. Seda ei saa vältida lihtsalt inimestele öeldes, et “ole parem inimene”. Ei ole võimalik muuta terve kogukonna emotsioone fundamentaalselt erinevaks sellest, kuidas inimemotsioonid tavaliselt töötavad.
Iga edukas liikumine arvestab sellega, et inimesed ei suuda olla 100% võimekad kogu aeg. Liikumised, mis nõuavad äärmuslikku ja pidevat viha, võivad küll alguses olla eredalt mõjuvad, kuid põlevad kiiresti läbi. See lähenemine sobib lühiajaliseks ja kiireks reageerimiseks, kuid ei tööta suuremahuliste eesmärkide puhul. Kui sa annad inimestele valiku olla kas 100% või 0%, valivad nad 0%, sest enamik inimesi ei suuda olla pidevalt maksimaalselt pühendunud.
Kui näitad inimestele korduvalt samu häirivaid pilte, kaotavad need kiiresti oma mõju. Kui ma näen postitust, mis kirjeldab näiteks praeguse genotsiidi õudusi, tõenäoliselt kerin sellest lihtsalt edasi. Mitte sellepärast, et ma ei hooliks, vaid kuna ma juba tean seda infot ja olen seda nii palju kordi näinud, et mul ei teki enam emotsionaalset reaktsiooni. Paljud inimesed tunnevad sama, sest ei saa oodata, et keegi reageeriks korduvalt samale infole alati sama emotsionaalselt.
