“Eat The Rich” ehk “Sööge rikkaid” on muutunud läbikukkunud loosungiks. Miks? Võtame näiteks minu loo: pidin ülikoolist akadeemilisele puhkusele minema, et samas ülikoolis, kus õppisin, kassapidaja ja söökla töötajana tööle hakata, et tasuda oma õpingute rahalised võlad. Ja mis juhtus? Kõige valjuhäälsemad “Sööge rikkaid” toetajad, keda ma teadsin, osutusid kõige nõudlikumateks ja ebaviisakamateks klientideks, kes suhtusid töölistesse üleolevalt ja halvustavalt.
Tundub, et marksistliku retoorika pealiskaudne kasutamine, et massidele muljet avaldada, jättes kõrvale töölistesõbralikud ja kapitalismivastased põhiväärtused, ei tööta. Kas “Sööge rikkaid” on üldse marksistlik loosung või pigem jakobiinlik? Me kõik teame, mis jakobiinidega valesti läks. See revolutsioon avas lihtsalt tee uutele privilegeeritud klassidele, kellele vana Prantsuse aristokraatia lihtsalt ei sobinud. Üha enam näen, kuidas need tudengid hüüavad “Sööge rikkaid”, samas suhtuvad ülikooli töölisklassi liikmetesse üleolekuga.
Näiteks: kui püüame neile viisakalt selgitada, mitu toidupakendit nad kaasa võtta tohivad, nähakse meid tihti süüdlaste või süsteemi kaasosalistena. See sama süsteem, mis ei paku neile turvalist ja taskukohast toiduvõimalust, kahjustab meid kõiki, kuid meid süüdistatakse, justkui me ei hooliks. Tegelikult, kui meid ei jälgitaks pidevalt ja kui meie töökoht poleks ohus, lubaksime neil hea meelega kasvõi laeni täidetud karpidega lahkuda.
Hakkan mõistma, et need “Lugege sotsialistlikku teooriat!” soovitused, mida mõned progressiivsed arvamusliidrid on põlastavalt kõrvale heitnud, võivad olla õiged. Iga revolutsioon, mida juhivad inimesed, kes lihtsalt laenavad marksistlikke ideid, ilma et nad mõistaksid, kuidas kapitalism tegelikult kõiki kahjustab ja töötajate seas lõhesid loob, on määratud läbi kukkuma.
Näib, et “Sööge rikkaid” ja “Töölised, ühinege!” vahel on tohutu erinevus – nii tähenduses kui ka mõjus. Ja seda on lihtsalt võimalik näha.
