On irooniline, kuidas Ameerika, mis rajati ideele individuaalsetest õigustest ja vabadusest, suutis need põhimõtted kohe algusest peale kitsendada ainult väikesele inimgrupile – valgetele maaomanikest meestele. John Locke’i idee „elust, vabadusest ja omandist” pidi tähendama universaalseid õigusi, mis on inimesel sünnipäraselt olemas, mitte privileege, mida jagatakse valikuliselt. Selle muutmine „õnne püüdlemiseks” andis aga võimaluse luua süsteemi, mis näiliselt väärtustas vabadust, kuid praktikas toetas struktuurset ebavõrdsust.
Seda ajaloolist valikut, jätta suur osa elanikkonnast väljapoole inimõiguste kaitset on tunda siiani. Kui vaadata näiteks eluasemekriisi, siis on selged seosed varasemate otsustega, kus eluaseme omamine ja turvalisus määratleti läbi omandi, mitte inimväärikuse. Tulemuseks on süsteem, kus elamine on kaup, mitte põhiõigus. Ja kui keegi ütleb, et kodu peaks olema inimõigus, reageeritakse sellele kui naiivsele või ohtlikule ideele kuigi see oleks täiesti loogiline samm edasi, kui võtta tõsiselt Locke’i algseid mõtteid.
Veelgi kummalisem on, kuidas ajaloolisi filosoofe nagu Locke tänapäeval moonutatakse või valikuliselt tõlgendatakse. Klassikaline liberalism, mis keskendus võimu piiramisele, üksikisiku õigustele ja vabadusele türanniast, oleks tänapäeva kontekstis paljuski vasakpoolsem kui seda enamus eeldab. Kui Locke räägiks täna näiteks sellest, et valitsejad ei saa oma rahvast ilma nõusolekuta maksustada, et omandit ei tohi inimestelt suvaliselt ära võtta, ja et inimesed võivad mässata ebaõiglase valitsuse vastu, ta oleks tõenäoliselt tembeldatud „radikaaliks“.
See kõik näitab, et paljud tänapäeva “konservatiivsed” väärtused on tegelikult ajalooliste radikaalide mõtteline vili. Mis veelgi iroonilisem: kui riigi aluseks olevad ideed oleksid algusest peale tõepoolest universaalselt rakendatud, võiks Ameerika olla palju õiglasem, võrdsem ja edukam ühiskond. Selle asemel on need ideed valikuliselt kohandatud, et säilitada võim ja privileeg nende kätte, kellel see juba oli.
