Iga kord, kui mõni enesemääratletud tsentrist minuga suhtleb, meenub mulle taas, miks tsentrism on jama, kuid üks asi torkab alati silma: see, et nad nimetavad end tsentristiks. Ma arvan, et see räägib palju sellest, kui erinevalt me maailma näeme.
Ma ei “määratle” end vasakpoolse, anarhisti või millegi sarnasega, sest ma valisin poole ja hoian oma “meeskonna” poole sõltumata olukorrast. Selline arusaam poliitilistest ideoloogiatest – ja üldse inimestest – on hämmastavalt lihtsustatud ja üleolev.
Kõik, mis ma poliitiliselt olen, ei ole mingid sildid, mille ma endale ise poeriiulilt valisin, vaid kirjeldused seisukohtadele, mida ma juba enne poliitikast arusaamist omasin. Paljusid poliitilisi ideid, millega ma mingil määral nõustun, uurisin ma põhjusel, et välised inimesed andsid mulle teatud silte – tavaliselt halvustaval toonil – minu vaadete tõttu. Kui sind piisavalt palju kordi kutsutakse “rõvedaks kommuks” lihtsalt seepärast, et sa arvad, et see on halb, kui mõned rikkad tüübid omavad kõike, mida ühiskond vajab, ja keelavad teistel sellele juurdepääsu, et sundida neid oma tööjõudu müüma väikese tasu eest, mille määravad needsamad rikkad tüübid, siis paratamatult tekib huvi uurida, mis kommunism tegelikult on ja kas seal võiks olla midagi asjalikku.
Tsentristiks kangekaelselt määratlejad ei ole minu peamine murekoht tsentrismi probleemidest rääkides, kuid nad on poliitiliselt üks kõige ignorantsemaid gruppe. Nad tunnistavad sageli, et neil on poliitilised seisukohad, kuid tsentristi silt lihtsalt meeldib neile. Minu jaoks kõlab see natuke nagu inimene, kes nimetab end veganiks, kuid tarbib siiski loomseid tooteid – neile meeldib silt, aga nad ei taha tegelikult sellele pühenduda. See ongi enesemääratletud tsentrismi ignorantsus: fundamentaalne arusaamatus poliitikast ja kangekaelne keeldumine seda mõistmast.
Poliitika ja ideoloogia ei ole identiteedimäng ega võistkondade ja siltide jagamine. Selline suhtumine näitab vaid, et sinu arusaam ühiskonnast, sotsiaalsetest suhetest, eetilistest küsimustest, kooseksisteerimisest teiste inimestega ja üldisest suhtlemisest on udustatud läbimõtlemata ideaalidest ja teoreetilistest “mis oleks, kui” küsimustest.
