Teisipäeval astus ametisse Kristen Michali valitsus. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide teine koalitsioon on jõudnud ametis olla vaid mõne päeva, ent juba selle aja jooksul on saanud ilmsiks, et tegu on taasiseseisvunud Eesti ühe parempoolseima valitsusega. Äsja sõlmitud koalitsioonileping näeb järgmiseks kolmeks aastaks ette mitmeid regressiivseid maksutõuse ning laastavat 10-protsendist üleväljakärbet Eesti avalikele teenustele. Valusa löögi saavad nii 8 kvartalit järjest languses olnud majandus, Eesti niigi olematu sotsiaalsüsteem kui inimeste toimetulek.
Valitsus vassib, kui ütleb, et tegu on sundotsustega
Nii Reformierakond, Eesti 200 kui ka sotsiaaldemokraadid on kaitsnud ebapopulaarseid kärpeotsuseid, põhjendades, et tegu on möödapääsmatute valikutega, milleni on viinud möödunud valitsuste vastutustundetu kulutamine ja üle võimete elamine. Riigiaparaadi ja avalike teenuste rappimine on vajalik, et kahandada riigivõlg tagasi Euroopa Liidu lubatud piiridesse. Eelarvetasakaalu saavutamisse ei usu sealjuures enam isegi Reformierakond, kes veel mõne aasta eest maagilist eelarvenulli religioosse südikusega taga ajas.
Selline narratiiv võib kõlada usutavalt küll Reformierakonna tuumikvalijatele, kui faktid räägivad midagi muud. Nimelt tekkis ligemale ⅔ praegusest riigivõlast oravate enda juhtimise ajal. Kaja Kallase valitsuste vältel on Eesti elanud kriisist kriisi ning ootamatud sundkulutused on kohati olnud põhjendatud: covid nõudis Eesti krooniliselt alarahastatud tervishoiusüsteemi tugevdamist, Venemaa sissetung Ukrainasse aga kaitsekulutuste tõstmist. See-eest ei kõla usutavalt paremparteide mantra, et tekkinud eelarveaugu lappimine saab tulla vaid vaesusmaksu kehtestamise ja avalikke teenuste kvaliteedi olulise langetamisega. Keegi ei kahtle maksutulu kasvatamise vajaduses, kuid väita, et alla vaesuspiiri elavatele maksumaksjatele ja multimiljonäridele ühesuuruse koormise kehtestamine on ainus tee selleni jõudmiseks, on küüniline ja taotluslikult eksitav.
Kärbetele ja maksutõusudele on valutumaid alternatiive
Mõned faktid Eesti maksusüsteemi kohta: 1) Eesti on tarbimismaksude poolest Euroopa täielikus tipus ning võrreldavad maksumäärad kehtivad lisaks Eestile ainult põhjamaades. 2) Eesti on üks kümnest maailma enam kui kahesajast riigist, milles ei kehti klassikaline astmeline tulumaks (probleemi leevendab osaliselt veel hetkel kehtiv maksuküür). 3) Eesti on üks viieteistkümnest maailma enam kui kahesajast riigist, milles ei kehti ettevõtete tulumaks (äsja väljakuulutatud 2% ettevõtete tulumaks naaseb Eestisse peale 25 aastast pausi ning on madalaim maailmas, globaalne keskmine maksumäär on 23,5% ning madalaim maksumäär peale Eestit 5,5%). 4) Vaatamata nende jätkuvatele rekordkasumitele ei ole Eestis juletud kehtestada pankadele ajutist solidaarsusmaksu.
Selle asemel, et koguda rohkem maksutulu neilt, kellel on enam kui küll, võtab valitsus neilt, kellel pole piisavalt. Tarbimismaksud löövad valusamini madalama sissetulekuga inimesi, sest mida madalam palk, seda suurem osa sellest kulub esmatarbekaupade soetamiseks. Õiglasem alternatiiv oleks maksustada hoopis inimeste vara, mitte tarbimist. Varamaksud ei tooks riigile ainult oluliselt rohkem maksutulu, vaid aitaksid tasakaalustada Eesti röögatut varalist ebavõrdsust. Maksutõusud iseenesest ei kujuta endast probleemi, küll aga nende ebavõrdne jaotus.
