Taiwan on alustanud suurt haarangut elanike vastu, kellel on Hiina isikutunnistused, tühistades enam kui 20 inimese kodakondsuse või elamisloa ning uurides kümneid tuhandeid teisi. Taiwani seaduste kohaselt on Hiina isikutunnistuse omamine ebaseaduslik, kuid viimane kampaania, mille vallandasid paljastused, et Hiina väljastas salaja taiwanlastele isikutunnistusi, on tekitanud teravat arutelu rahvusliku julgeoleku, identiteedi, lojaalsuse ja sõnavabaduse üle.
Haarangu käigus saadeti välja kolm Hiinas sündinud naist, keda süüdistati Hiina propaganda levitamises, mis omakorda tõi kaasa süüdistusi sõnavabaduse mahasurumises. Võimud kaitsesid oma otsust, öeldes, et see on vajalik riigi ellujäämiseks, arvestades kasvavaid ohte Hiinast, kes peab Taiwanit oma territooriumiks.
Kümned tuhanded Hiinas sündinud elanikud, kellest paljud on elanud Taiwanil aastakümneid, on nüüd ülevaatamisel. Juhtumite hulgas on ka eakad immigrandid, kes võivad kaotada oma õigused puudulike või aegunud dokumentide tõttu. Kuigi valitsus on lubanud juhtumipõhist leebust, hoiatavad kriitikud, et selline haarang võib lõhestada Taiwani ühiskonda ja anda propagandavõidu Pekingile, kes kujutab neid samme rõhuvana.
Kampaania peegeldab tugevat survet, millega Taiwan silmitsi seisab, püüdes tasakaalustada demokraatiat ja vabadusi eksistentsiaalsete julgeolekuohtudega Hiina poolt.
Taiwani jõuline tegutsemine Hiina isikutunnistuste omanike suhtes toob esile saare keerukad ja sügavad pinged, kui ta püüab kaitsta oma suveräänsust ning jääda truuks oma demokraatlikele väärtustele. Ühest küljest on Hiina oht, läbi infiltreerumise, spioneerimise ja poliitilise mõjutamise, väga reaalne ning Taiwan peab astuma samme oma riikliku julgeoleku kaitsmiseks. Teisest küljest võivad ulatuslikud meetmed, mis ähvardavad pikaajalisi elanikke, peresid ja sõnavabaduse põhimõtet, õõnestada neid samu vabadusi, mis eristavad Taiwanit Hiinast.
Valitsus on selgelt keerulises olukorras: ta ei saa julgeolekuohte eirata, kuid liialt agressiivsed sammud võivad võõrandada osa ühiskonnast, lõhkuda sotsiaalset usaldust ja isegi tugevdada Pekingi propagandat. Taiwani tugevus peitub tema demokraatias, avatuses ja õigusriigis ning ta peab leidma viisi, kuidas käsitleda julgeolekuriske ilma neid aluseid õõnestamata. Valitsuse lubadus näidata üles “maksimaalset leebust” ja kaaluda juhtumipõhiseid erandeid on samm õiges suunas, kuid läbipaistvus, õiglus ja suhtlus on üliolulised, et vältida ühiskondlike lõhede süvenemist.
Lõppkokkuvõttes tuletab Taiwani olukord meelde, et demokraatia kaitsmine ei tähenda ainult väliste ohtude tõrjumist, vaid ka sisemise vastupidavuse ja ühtsuse säilitamist.
