Neljapäeva pärastlõunal jõudis peaminister Kristen Michali (Reformierakond) lauale opositsiooni kuuluva Isamaa esimehe Urmas Reinsalu saadetud kiri, milles viimane kutsub valitsusjuhti üles loobuma maksutõusudest ja tegema negatiivse eelarve. Planeeritud hiigelkärbetes Reinsalu probleemi siiski ei näe — neid manitseb Isamaa liider tegema kolme aasta asemel hoopis ühega. See kinnitab paraku juba eelmises juhtkirjas öeldut: riigikogu opositsioonierakonnad ametisoleva valitsuse poliitikale tõsiseltvõetavat alternatiivi ei paku.
Praegune opositsioon tegelikku alternatiivi ei paku
Riigikokku kuulub hetkel kuus parteid: Reformierakond, Eesti 200, Sotsiaaldemokraadid, Isamaa, EKRE ning Keskerakond. Kuuest nimetatust koguni viis asuvad poliitspektri paremtiimal. Tsentrist vasakule jäävad ainsana veel valitsusvastutust jagavad sotsiaaldemokraadid, kuid paremparteide Reformi ja Eesti 200 domineeritud valitsuses nende hääl kuigi valjult ei kõla.
Opositsiooni poole pealt paistab olukord vasakpoolse valija jaoks veelgi nukram — opositsiooni juhtparteiks tõusnud Isamaa kritiseerib küll teravalt valitsuse otsuseid, kuid nagu näha erakonna esimehe saadetud kirjastki, ei paku ka Isamaa alternatiivi koalitsiooni parempoolsele poliitikale. Vabalanguses olev EKRE pole aastate jooksul suutnud üheselt mõistetavat majanduspoliitikat isegi välja kujundada. Reformierakonna kunagine põhirivaal Keskerakond on Mihhail Kõlvarti juhtimise all võtnud selge kursi paremale, mida toetab ka paremäärmuslasest europarlamendi saadiku Jaak Madisoni liitumine.
Kui laiendada valimit riigikogus esindatud erakondadest kõigi hetkel Eestis tegutsevate erakondadeni, leiame neljateistkümne partei hulgast vaid ühe vasakpoolse — selleks on Eesti Vasakliit (juriidilise nimega Eestimaa Ühendatud Vasakpartei).
Hinnatõusud on parempoolse poliitika tulem, mitte paratamatus
Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi armastab öelda, et valitsusel ei ole rolli riigi hinnataseme määramisel. Ministril on õigus, et riik ei määra poekaupade hindu, kuid vassib, kui väidab, et riigi majanduspoliitika ei avaldaks mõju turuhindade kujunemisele. Praeguse kiire hinnatõusu taga on peamiselt just valitsuse lühinägelikud maksutõusud, mis löövad valusamini madalapalgalisi ning tõstavad kunstlikult toidu- ja teiste kaupade hindu. Nagu näitas ka Konjunktuuriinstituudi hiljutine ülevaade Eesti majanduse hetkeseisust, viib valitsuse parempoolne poliitika Eesti peagi viie kõige kallima Euroopa riigi sekka.
Hinna- ja tarbimismaksutõusudele on aga alternatiive: nii Läti kui Leedu on kehtestanud erakorralise maksu pankade hiigelkasumitele, mis on tekkinud tänu kõrgetele intressidele. Viimane investeeris kasumimaksust laekunud lisatulu tagasi riigi majandusse, mis on peale aastaid Eesti sabas sörkimist meist nüüdseks kaugele ette jõudnud. 2 aastat järjest majanduslanguses olnud Eesti pangamaksu teed ei läinud ning ühiskonda solidaarse panuse andmise asemel võtavad pangad välja hoopis erakorralisi dividende.
Pangamaks on vaid üks paljudest alternatiividest parempoolsele majanduspoliitikale. Paraku ei võimalda nende elluviimist praegune riigikogu koosseis, mis on taasiseseisvunud Eesti üks parempoolsemaid. Reaalset kursimuutust tõotab tuua vaid tõsiseltvõetava vasakerakonna lisandumine järgmisesse riigikokku.
