Bourgeois ehk “ekspluateerivasse klassi” ei kuulu loomulikult inimene, kes käib iga kahe nädala tagant küüsi tegemas, puudega inimene, kellel on hooldaja, tüüp, kes ostis 70-dollarilise videomängu täishinnaga, inimene, kes vajab ravimeid (isegi neid, mida sina ei pea vajalikuks), või keegi teine, kes teeb sarnaseid asju. Üldiselt ei ole neil inimestel mingit võimalust töötajaid ekspluateerida kapitali või tootmisvahendite omamise kaudu. Nad ei ole selles mõttes osa klassist, mis süstemaatiliselt ebavõrdsust kasumi nimel hoiab.
Need inimesed, nagu sina, elavad süsteemis, mis sunnib neid kulutama kaupadele ja teenustele, et ellu jääda või oma elu veidi kergemaks teha. Ka nemad on kapitalismi surve all: nende tööjõudu ekspluateeritakse, nende valikuvabadust piiratakse ning nende vajadused ja soovid muudetakse kaubaks.
Kui sa kulutad oma energia teiste töötajatega tülitsemisele, jäävad samal ajal puutumata need, kes sind tegelikult ekspluateerivad: sinu ülemus, kapitalistlik süsteem ja selle arvukad mehhanismid – näiteks taskukohase tervishoiu puudumine, elukallidusega mitte sammu pidavad palgad ja pidevalt suurenev töökoormus. Sama süsteem ekspluateerib ka neid, kellega sa konfliktis oled. Energia, mida kulutad teiste valikute kritiseerimisele, on energia, mis jääb kasutamata tegeliku ebavõrdsuse ja rõhumise põhjuste vastu võitlemiseks.
Selle asemel, et keskenduda teistele näilise süü omistamisele, kujuta ette, mida võiks saavutada, kui see energia suunata ühisele solidaarsusele. Ainus viis ekspluateerimise struktuure lõhkuda on mõista, et me kõik oleme töötajatena samas võitluses, ning vastanduda süsteemidele, mis meid lõhestavad. Olgu tegemist inimesega, kes lubab endale väikese naudingut, toimetab kroonilise seisundiga või lihtsalt püüab hakkama saada – nende teod ei ole probleem. Probleem on süsteem, mis sunnib meid selliseid valikuid tegema. Solidaarsus, mitte lõhestamine, on vabaduse tee.
